Laste kaitse seadus või lastekaitse töötajate seadus?

Viimase aasta jooksul on palju kõneainet pakkunud uus kooseluseadus. Erinevatel tasanditel on palju arutletud mõiste perekond üle, vaieldud, millisest soost inimesed moodustavad perekonna ja millisest mitte. Usun, et meist igaühel on oma arvamus sellest või kui ka arvamust pole, siis meedias kajastatu on mingilgi määral meieni jõudnud. Millest enamik meist aga ilmselt kuulnud ei ole ja teema, mida on ka märkimisväärselt vähem kajastatud, on uus lastekaitseseadus. Samas peaks meist igaüks, kelle kodus lapsed kasvavad selle seaduse sisust äärmiselt huvitatud olema.

Tõsi, Sotsiaalministeerium on uut lastekaitseseaduse eelnõu juba ka oma 15 aastat koostanud (praegu kehtiv lastekaitseseadus on aastast 1993), kuid sel suvel on igatahes Riigikogus jõutud menetluse lõppjärku. Ja tegelikult on ka vale väita, et enamik sellest kuulnud ei ole. Mitmed organisatsioonid (SA Perekonna ja Traditsiooni kaitseks, MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, Perekonna ja Laste Kaitse initsiatiivgrupp) on välja toonud eelnõu põhipuudused ja esitanud oma ettepanekud eelnõu muutmiseks. Nende ettepanekutega on võimalik tutvuda siin. Eelnõu puudustele on oma tähelepanu samuti juhtinud Eesti Advokatuur, kelle puhul ei ole see seadusloomes tavapärane praktika.
18. juunil 2014.a  toimus Riigikogus seaduseelnõu esimene lugemine, misjärel anti kõigile soovijatele muudatusettepanekute tegemiseks aega 3. juulini (15 päeva, sh jaanipäev). 22. septembril toimus

Riigikogu Sotsiaalkomisjoni avalik istung lastekaitseseaduse arutamiseks, kus toodi välja erinevate osapoolte poolt eelnõu olulisemad probleemid, kuid sisulise arutelu jaoks võimalust ei olnud. Eelnevalt istungi kohta avalikku informatsiooni tegelikkuses samuti ei olnud ja sisulist protokolli selle kohtumise kohta ei koostatud.

Edasi hakkab Riigikogu Sotsiaalkomisjon oma kinnisel istungil kõiki esitatud ettepanekuid arutama ja hääletama ning seejärel läheb eelnõu Riigikokku teisele lugemisele, misjärel muudatusettepanekuid enam esitada ei ole võimalik. See tähendab seda, et igal juhul peame me olema valmis selleks, et kõik punktid jäävad oma praegusel kujul seadusesse sisse.

Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ei ole hakata eelnõule omapoolselt hinnangut andma ja seda analüüsida, vaid pöörata tähelepanu mahult väikesele, kuid sisult mitte nii väikesele §-le 33 uues seaduses.

§ 33. Hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet võib eraldada lapse perekonnast enne hooldusõiguse piiramise kohtumäärust, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu. Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse hädaohus oleva lapse ajutiseks perekonnast eraldamiseks järgmistel juhtudel:
1) lapse ohtu sattumise on põhjustanud lapse hooldusõigust teostav isik oma tegevuse või tegevusetusega;
2) lapse hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks.

Milles seisneb siis probleem?

Lihtsas keeles öelduna seisneb probleem selles, et kui see punkt seadusesse sisse jääb, siis võib edaspidi eraldada lapse perest kuni viieks päevaks (1) vaid kohalikku omavalitsust esindava lastekaitseametniku arvamuse põhjal omavalitsuse otsusega. Viie päeva jooksul peab omavalitsus pöörduma kohtu poole, kes otsustab, millised abinõud kasutusele võtta – kas laps eraldada perest püsivalt või piisab kasutusele võetud muudest toetavatest abinõudest. St, et kohus võib ka otsustada, et lapse perest eraldamine on olnud alusetu.

Kohtu tegevuskord uue seadusega ei muutu, see kõik jääb samaks. Muutub see, et praegu kehtiva korra alusel peab kohalik omavalitsus pöörduma viivitamatult kohtusse, aga uus kord annab praeguse seisuga 5 päeva õiguslikult reguleerimata ebamäärase perioodi. Kui laps on perest eraldatud, siis praegu kehtiva korra alusel seda võimalust seaduslikult ei ole, et kohalik omavalitsus kohtusse ei pöördu. Uus kord annab õiguse eraldada laps kuni 5 päevaks perekonnast selliselt, et kui laps peresse tagasi antakse, siis kohtusse pöörduma ei peagi.

Sisuliselt hägustatakse perekonna võimalusi oma õiguste kaitseks midagi ette võtta ning kohtusse pöörduda. Kui praegu on seadusega sätestatud kohtulik kontroll ametnike tegevuse üle, siis uue korra kohaselt selline kontroll, nagu ka ametnike vastutus oma otsuste eest, otseselt lastekaitseseadusest ei tulene.

Tegelikkuses on olukord veel sedavõrra keerulisem, et ka praegu omavalitsused ei pea kinni nõudest viivitamatult kohtusse pöörduda. See perioodi venitatakse sageli mitme kuu pikkuseks. Põhjuseks sageli asjaolu, et täita tuleb suur hulk pabereid. Peredest pole sageli oma õiguste eest võitlejaid.
22. septembri kohtumisel Riigikogu sotsiaalkomisjonis põhjendasid lastekaitseametnikud viie kohtust sõltumatu tööpäeva vajadust sellega, et oleks piisavalt aega dokumentatsiooni ettevalmistamiseks.
Kas see on piisav põhjendus olukorras, kus võib-olla võib kannatajaks olla laps, kes on pidanud viis päeva perest eemal viibima?

Milles siis ikkagi on probleem seoses uue lastekaitseseadusega?
Tõesti, meie ümber on peresid, kus väärkoheldakse lapsi ja kus ehk on põhjendatud lapse eraldamine perest. Fakt on ka see, et tegelikkuses on ka praegu olemas võimalused neis olukordades lapse huvides tegutsemiseks ja lapse eraldamiseks perekonnast. Otsustaja on aga siiski praegu kohus, mitte kohalik omavalitsus, kelle arvamus sageli põhineb vaid ühe ametniku seisukohal.

Probleem on selles, et selle seaduse punktiga antakse omavalitsuse ametnikele tohutu suur õigus sekkuda perekonnaellu ja eeldatakse, et kõik ametnikud omavad igas situatsioonis adekvaatset reaalsustaju ja pädevust otsustamiseks ja reageerimiseks. Selle punktiga antakse ka selgelt märku, et perekonnad sageli ei ole piisavalt pädevad oma laste kasvatamisel, erinevalt ametnikest, kellel on alati olemas piisav pädevus.
Sel teemal võiks pikalt arutleda, lõpetuseks mõned mõtted:

• Eesti pered, seal olevad suhted ja elukorraldus on aus läbilõige meie ühiskonnast. Peresid on igasuguseid, on korralikke peresid ja vastusutundlikke, on samamoodi süüdimatuid lapsevanemaid, hoolimatuid, asotsiaale jne. Samasugune läbilõige ühiskonnast on ka lastekaitseametnike ja kohalike omavalitsuse töötajate hulgas. On häid, oma tööd südamega ja professionaalselt tegevaid ametnikke. Samamoodi on ametnikke, kelle nägemus aktsepteeritavast pereelust ja elukorraldusest võib olla piiratud sellisel määral, mis võib ellu kutsuda palju kannatust lastele ja peredele, kes sellele ühe ametniku nägemusele ei vasta.
• Olmetingimused ja euroremont. Mõnikord elavad lapsed tõesti halbades tingimustes ja eriti maapiirkondades, vanades talumajades võivad tingimused olla linnainimese jaoks ehmatavad. Eriti tänapäeval, kus ametnikud on piisavalt külastanud kõikvõimalike eurorahade eest korralikuks remonditud lastekodusid ja hooldekogusid ning kergesti võib tekkida arusaam, et see on ainuvõimalik aktsepteeritav norm laste jaoks. Selliseid juhtumeid on Eestis piisavalt, sageli need ei ületa meediakünnist. Neil peredel pole oskusi end kuuldavaks teha.

Probleem on tõesti selles, et sageli ei märgata õigel ajal probleemseid peresid ja olukordi. Kas seetõttu, et ümbitsevad inimesed ei huvitu või näiteks on ametnikel ja lastega töötavatel inimestel tööd palju. Ametnike otsustusvabaduse suurendamine ei pane aga ei ametnikku ega ümbritsevaid inimesi lapse kannatust rohkem märkama.
Keda teema huvitab, saab end teemaga põhjalikumalt kurssi viia kõiki artiklis viidatud allikate kaudu.
Henno Nurmsalu
(1) Sotsiaalministeeriumi info kohaselt on muudetud eelnõu § 33 lõike 2 sõnastust Riigikogu menetluse ajal kahelt päevalt viiele, vaatamata Justiitsministeeriumi vastupidisele seisukohale
A
AITA JAGADA!