Leinas vanemad: "Ametnike sekkumiseta oleks meie tütar elus..."

Siiri ja beebi

Tallinnas Lasnamäel elavad Heiki (57) ja Siiri (41) Treier, kelle perele on osaks saanud linnaosa ametnike väga õudne vägivald.

Juunikuu viimasel päeval, aastal 2011 sündis Pelgulinna sünnitusmajas üks tütarlaps, kellele vanemad Heiki ja Siiri panid nimeks Tiia.

Ema sõnul oli lapse tervis sündides korras ning ta hakkas ilusasti sööma. Emal-isal-arstidel oli kokku lepitud, et kolmandal päeval saavad ema-tütar haiglast välja.                        
Läks aga teisiti. Lapse kolmandal     elupäeval tulid
haiglasse lastekaitsjad koos   politseinikutega ning ütlesid emale, et nad võtavad nüüd lapse kaasa.      Ema - loomulikult - ei andnud. Surus väiksekese vastu ennast ning taganes. Mehelegi jõudis helistada - meie laps tahetakse röövida.Mees oli kodus ja valmistus haiglasse tulekuks. Ta võttis telefoni ja helistas. Presidendi kantseleisse ja sotsiaalministeeriumisse ja veel mitmele poole. Et palun, tulge appi, meie kolmepäevane beebi tahetakse ema rinnalt ära viia. Kuhu mees ka ei helistanud, vastas talle vaid koolitatud hääl, et see polevat nende ametkonna rida.

Samal ajal haiglas oli politseinikel ema mäletamist mööda tõrge last ema sülest ära võtta. Ja lastekaitsjad karjusid politseinikele, et nood ometi lapse võtaks.
Mööduv meditsiiniõde lükkas ema vastu voodiserva ja haaras lapse - nagu viiks uuringule. Ja andis võõrastele kaasa.

Väike Tiia viidi lastekodusse. Poolteist aastat hiljem ta suri.
Vanemate ja õdede-vendade kurbuse kirjeldamiseks pole õigeid sõnu olemaski. Kes on kogenud, see aimab. Kel sellist kogemust pole, tänagu elu.

Delikaatsed isikuandmed

Last mattes oli ema Siiri taas beebiootel ning väike Tarmo sündis kolm päeva pärast matuseid. Nüüd on Tarmo juba poolteist aastat vana, kuid Tiia surmas pole endiselt keegi süüdi. Kaotust korvata pole võimalik, ent Lasnamäe lastekaitseametnikud tegutsevad selle pere kallal endiselt täie hooga.
Heikil ja Siiril on seitse ühist last, eelmiste suhetega kokku kümme. Seitsmest üks suri traagiliselt lastekodus, neli last on perelt võetud ja paigutatud erinevatesse lastekodudesse. Kümneaastane Tauri põgenes lastekodust ära ja tuli vanemate juurde tagasi. Perel on video olukorrast, kus Tarmo magas,

Tauri suhtles sõpradega arvutis ja ema oli duši all ning majahalduri võtmega tulid korterisse lastekaitsjad ja politseinikud ning viisid Tauri jõuga kaasa. Laps põgenes ja tuli koju tagasi.

Mis selle perega siis lahti on? Suheldes tundub, et mitte midagi. Ja kindlasti mitte midagi sellist, mis nii kohutavat ametnike poolset sekkumist õigustaks.
Siiri on elupäevad olnud peamiselt kodune, Heiki on lahtiste kätega mees, kes peamiselt on teinud ehitustöid. Praegu on pereisa tööotsijate ridades ega põlga ära ainsatki võimalust tööd teha.

Alkoholi seal peres ei tarbita, narkootikume samuti mitte. Vägivalda nad ei kasuta; ei teineteise, ei laste vastu. Nii kinnitavad nad ise ning infost, mida nende pere kohta kohtupaberitest lugeda saab, ei ilmne vastupidist.

Ametnikud perekond Treierite kohta infot ei anna - tegu on delikaatsete isikuadmetega. Pelgulinna haiglast, kus Tiia sündis, saabub samasugune vastus.
Isa Heiki on pannud kausta kõik paberid, mis nende peret puudutavad. Neid näitab ta ajakirjanikule rahulikult: „Meil ei ole ühtki peidetud luukeret ega kuritegu," ütleb ta.
2011. aasta kohtupaberitest saab lugeda, et kohtunik nõudis perelt tööleminekut - et kui tööl ei käida ning ainult toetustest elatakse, ei saada laste kastavatamisega hakkama. Ühest ametnike raportist saab ka lugeda hirmsat fakti, et pere üks tütardest on enesel näpu ära hammustanud. Ometi on kõigil lastel kõik näpud alles ning pärast seda raportit tegid vanemad oma tütrest foto - harali sõrmedega käed ette sirutatud.

Heiki kinnitab, et on kuulnud enda kohta väga kummalisi kõlakaid. Näiteks et ta hammustab tänaval naisi. „Esiteks pole ma seda teinud. Teiseks - kui olen, on ju minu koht arestimajas, mitte lapsi ei peaks kodust ära viima," ohkab ta.

Armastusest ja mõistusest

Tosinkond aastat tagasi poseerisid Siiri ja Heiki pulmapildil. Tugeva mehe süles säras pisike naine õnnest ja armastusest.
Paarteist aastat ja seitse last hiljem on pere endiselt koos ja ühel meelel. Aga kaugeltki mitte nii särav - sest laste kaotus on kõige kohutavam asi, mis ühes perekonnas juhtuda saab.

Ema Siiri pole tööle jõudnudki - ikka on ta olnud kas rase või pisikesega hõivatud. „Minult on küsitud, kas ma tahaksin steriliseerimist," märgib Siiri. „Ütlesin, et ei taha. Ma olen terve naine ja saan terveid lapsi ning suudan neid kasvatada. Siis on mulle öeldud, et mul on vaimne puue.

Ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma ei ole psühhiaater. Aga seda ma tunnen küll, et on ebaõiglane öelda mu laste kohta, et neil on vaimne puue. Mul on targad ja toredad lapsed - kui ma ise kasvatan, siis ka terved. Mu tütreke oleks elus ja terve, kui mina teda oleksin toitnud ja hoidnud..."

Heiki märgib, et vaimupuue on omistatud kõigile nende lastele, ka vanimale pojale Taurile, kes on kümme aastat vana ja viibib meie vestluse juures. Siinkirjutaja pole arst, ent tavalises vestluses jätab poiss meeldiva, aruka ja väga tõsise mulje.

„Mul ei ole suuremat soovi kui elada oma vanemate juures. Mul on maailma parimad ema ja isa ning ma armastan neid väga," ütleb laps.
Tauri hinded on senimaani olnud neljad-viied. Kuna laps ei tohi Lasnamäel koolis käia - linn määras ta ju asenduskodusse Pääskülla -, on ta koduõppel.

Laste nimel elus

Irooniline on tõsiasi, et perelt ära võetud lapsed elavad asenduskodus, mille palgaline ema pani masu ajal kinni liiga vähe sissetoonud õmblusfirma - nii võib lugeda ühest tema kunagisest intervjuust -, ja pühendus oma tööle asendusemana.

„Tema saab minu laste kasvatamise eest palka," ütleb Siiri Treier mõtlikult. „Aga minule öeldakse, et ma olen emaks sobimatu, kui ma tööl ei käi ja tahan kodus oma väikesi lapsi kasvatada. See on nii julm, et mul ei ole sõnu..."

Kui Tiia suri, seisis Siiri Treier tükk aega kuuenda korruse rõdul ja mõtles. Üks samm oleks ta viinud teisele poole, lahkunud lapse juurde.
„Ma jäin. Mu lastel on ema vaja, olgu nende juures või veidi eemal. Ma elan oma laste ja oma mehe jaoks," kinnitab Siiri.

Heiki Treier arvab, et nende perele osaks saanud kannatustel võib olla korruptiivne taust: linn võib tahta munitsipaalkorterid maha müüa.

Eesti sotsiaalsüsteemis on palju võimalusi, mis vanemad ja lapsed kokku jätaks ja vajadusel erinevat abi pakuks. Vastuseta jääb küsimus, miks neid võimalusi ei rakendata.

ANNA HÄÄL EI EESTI SEKSUALISEERIMISELE
ANNA HÄÄL PETITSIOONILE - EI LASTEKAITSE SEADUSELE
Anne-Mari Alver
allikas:http://www.nelli.ee/news.php?nsID=e0126439e08ddfbdf4faa952dc910590&lang=est